Täna, kahekümnenda nelipühijärgse nädala neljapäeval, räägib evangeelium, kuidas Ristija Johannese jüngrid tulid Jeesuse juurde küsimusega: kas sina oled see, keda oodati? Tema aga ei hakanud vastuseks midagi tõestama, vaid ütles lihtsalt: vaadake, pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, vaestele kuulutatakse head sõnumit. Ja lisas tasa: õnnis on see, kes minust ei pahanda. Nii lihtne ja nii sügav – usku ei tunta ära valjude sõnade järgi, vaid selle järgi, et selle kõrval on kergem elada. Täna mälestab kirik püha Regensburgi Aureliat, kes elas kümnendal ja üheteistkümnendal sajandil ning suri 1027. aastal Regensburgis. Ta oli erak, see tähendab, ta valis hoopis märkamatu elu, silmade eest peidetud, eemal kärast ja kiitusest. Tema vaimulikust teost teame vähe, kuid see vaikne seismine Jumala ees, päev päeva järel, paastudes ja palvetades, räägib juba suurest julgusest ja armastusest. Pühadus on sageli just selline – vaikne, kellelegi nähtamatu, kuid mitte vähem tõeline. Mu kallid, olgu see päev teile rahulik ja hea. Kui keegi täna teilt usu kohta küsib, ärge kiirustage tõestama, vaid rääkige lihtsalt, mida head on Issand teie heaks teinud. Olgu püha Aurelia, vaikse palve naine, meile abiks hindama lihtsaid hetki, mis on veedetud Jumala ja lähedastega. Issanda õnnistus jäägu teiega ja rahu teie südames.