Olen veetnud suurema osa oma elust asju alustades.
Mõnest sai ettevõte.
Mõnest sai toode.
Mõni kadus.
Mõni õpetas mulle ebaõnnestudes rohkem kui teine õnnestudes.
Pikka aega mõtlesin neist kui eraldi projektidest.
Alles palju hiljem mõistsin, kui järjepidev see teekond tegelikult oli.
Televisioonist ja raadiost varajase internetini, veebikogukondadest platvormideni, meediast ja analüütikast tehisintellektini olen ikka ja jälle pöördunud sisuliselt sama probleemi juurde:
kuidas ühendada inimesi, informatsiooni ja tehnoloogiat viisil, millest on päriselt kasu.
Minu tee kirikus arenes selle töö kõrval.
See ei viinud mind teadusest ega tehnoloogiast eemale.
Selle asemel muutis see teise küsimuse üha raskemini eiratavaks:
mille jaoks me seda kõike ehitame?
Tehnoloogia annab meile erakordse võimu luua süsteeme, mis mõjutavad inimkäitumist, institutsioone ja ühiskondi.
Mida võimsamaks need süsteemid muutuvad, seda suuremaks kasvab nende ehitajate vastutus.
Selle vaatenurga toon ma oma töösse täna.
Uus tehnoloogia paelub mind endiselt.
Olen endiselt valmis eksperimenteerima.
Olen endiselt valmis ehitama asju, mis võivad ebaõnnestuda.
Kuid pärast enam kui kahtkümmend viit aastat mõistan palju selgemalt, et süsteemi lõplik mõõdupuu ei ole ainult see, kas see töötab.
Oluline on see, mida süsteem teeb inimestega, kes selle sees elavad.
Ehitada on veel palju.